Täna tahan teha midagi väga lihtsat – öelda aitäh füsioterapeutidele. Minu enda mini-insuldi kogemus ei toonud minu ellu vajadust pikaajalise ja intensiivse füsioteraapia järele. Seetõttu ei ole füsioterapeut olnud minu taastumise teekonnal nii suurel kohal, nagu ta on olnud paljude teiste insuldi läbi elanud inimeste jaoks. Kuid minu töö Eesti Insuldipatsientide Seltsis ja suhtlus oma kolleegidega on mulle õpetanud midagi väga olulist. Taastumine ei ole alati lühike teekond. Mõne inimese jaoks tähendab see kuid või isegi aastaid koostööd füsioterapeudiga. Mõnikord tuleb uuesti õppida kõndima, parandada tasakaalu, taastada jõudu ja koordinatsiooni või lihtsalt leida üles julgus oma keha taas usaldada. Sellel teekonnal ei ole füsioterapeut lihtsalt inimene, kes annab harjutused ette. Ta võib olla inimene, kes näeb väikest arengut siis, kui patsient ise seda enam ei märka. Kes julgustab siis, kui motivatsioon hakkab kaduma. Kes aitab seada järgmise väikese eesmärgi, kui suur eesmärk tundub liiga kaugel. Iga samm ei ole ainult samm. Mõnikord on see tagasi saadud iseseisvus. 2026 aasta rahvusvahelise füsioteraapia päeva fookuses on füsioteraapia ja kehalise aktiivsuse roll südame-veresoonkonna haiguste ja insuldi ennetamisel, käsitlemisel ning taastusravis. See on teema, mis on mulle eriti südamelähedane. Sest insuldi puhul räägime palju sellest, kuidas haigust ennetada ja kuidas pärast insulti taastuda. Kuid sama oluline on rääkida inimestest, kes sellel teekonnal patsientide kõrval päriselt olemas on. Aitäh teile, füsioterapeudid. ❤️ Aitäh teie teadmiste, kannatlikkuse, järjepidevuse ja inimlikkuse eest. Ja eriti aitäh nendele, kes töötavad insuldist taastuvate inimestega – teie töö võib kesta palju kauem kui üks taastusraviperiood ja selle mõju võib ulatuda inimese ellu palju kaugemale kui üks harjutus või üks samm. Täna on teie päev. Ja teie töö väärib märkamist.